Netiketi täielik puudumine Perekooli foorumis

Usutavasti olen ma siin kursusel üks väheseid, kes on eri aegadel intensiivselt külastanud sellist kurikuulsat kohta nagu Perekooli foorum. Põhjuseks olid muidugi perekondlikud sündmused, mis sundisid otsima targemate nõuandeid, aga pean tunnistama, et niipea kui lapsekasvatamise alal ka ise natuke targaks sain, põgenesin sealt foorumist hirmkiiresti.

Tegu on kohaga, kus rikutakse mitte ainult üht Virginia Shea toodud netiketireeglitest, vaid enamikku. Iseenesest on Ämmaemandate Ühing loonud selle foorumi ausal eesmärgil: et inimesed saaks küsida ja üksteistele vastata pereelu teemadel alates raskustest rasestumisel, lõpetades mehe ja naise vaheliste probleemidega. Tulenevalt teemade tundlikkusest tohib alati esineda ka anonüümselt. Seejuures muudeti umbes aasta tagasi korda, kus osas alafoorumites tohtis esineda ka sisse logimata: nüüd teavad vähemasti moderaatorid alati, kes mingi sõnumi taga on. Aga reaalselt on see parandanud vähe.

Peaasjalikult puudub foorumites osalejate (enamasti naiste) vahel igasugune vastastikune austus. Kui keegi esineb täiesti viisakalt väidetega, mis kellelegi teisele ei meeldi, järgnevad karjatused stiilis “kas sul häbi ei ole!?”, “mis ema sa selline oled!?”, “sinusugustelt tuleks lapsed ära võtta!” jne. Seejuures võis karjatuste aluseks olla täiesti siiras pärimine, kas foorumikülastajate arvates võiks jätta imiku üheks päevaks vanaemaga või kas imetav ema võiks juua klaasi veini. Näiteks viimasele küsimusele võib vastata meditsiiniliselt täiesti pädevalt, et võib küll, kui lapse järgmise söögikorrani jääb kolm tundi. Aga vastajateks on inimesed, kellel puudub selles küsimuses igasugune teadmine, mida jagada, on ainult küllaga hormoone ja emotsioone.

Mulje, mille foorumil osalejad endast jätavad, on masendav ka õigekirja osas. Küsimus ei ole trükivigades või üksiku koma puudumises. Selles foorumis puudub hulgal osalejatel igasugune kirjaoskus. Ja tõepoolest, kehtib ka Murphy seadus, et kui keegi grammatikateema eraldi tõstatab (saades vastuseks loomulikult mitukümmend lahmivat sõimusõnumit), ei ole mina leidnud ühtki juhust, kus seda oleks tehtud omakorda vigadeta.

Näiteks üks 17. novembril tehtud postitus seagripi vaktsiini teemal:

“kle aga rääkige mida see vaktsiin siis õieti teeb,. sesuhtes kui lasen lapse vaktsineerida ja puutume põrssasse nakatunuga kokku,. kas siis laps ei jää grippi,. põrssa omasse,. ve jääb ja põeb siis selle kergemini läbi???”

Ja see EI OLE õigekeelsuselt ebaharilik postitus.

Ilmselt seoses sellega, et foorumisse laekub iga päev sadu ja sadu postitusi, ei suuda ka moderaatorid tekkivat pahna ohjes hoida. Kui mingi postituse juurde märgivad teised kasutajad piisavalt “miinuseid”, visatakse see küll välja, aga kui ei tee, ei pruugi midagi juhtuda. Õigekirja põhjal oleks muidugi ebaõiglane postitusi elimineerima hakata, siin peaks lootma inimeste enesetsensuurile, mida aga – nagu näha – kipub nappima.

Hoolimata netiketi puudumisest jätkab Perekooli foorum ilmselt sama populaarsena kui seni. Esiteks on sinna jäänud seltskond nähtavasti leppinud valitseva netiketipuudusega ja need, kes ei ole leppinud, on lahkunud. Teiseks on jääjate arv endiselt nii suur, et teha Perekooli foorumist omasuguste seas populaarseim. (Perekool.ee küljel käib nädalas umbes 50 000 külastajat, kellest enamik on tõenäoliselt foorumiskäijad.) Seega on sealt võimalik (lisaks sõimule) saada ka kõige rohkem asjalikke vastuseid oma küsimustele. Paratamatu, kuigi kurb.

Mitmekülgsed ja kirglikud IT-profid

Esmalt vaidlustaksin ma pisut nädala lugemismaterjalides välja toodud professionaali määratlust. Mulle tundub, et oma erialal uusi tipptehnikaid leiutav ja neid õpetav inimene on oma eriala absoluutne tipp ehk tipp-professionaal. Lihtsalt professionaalina oleks otstarbekam käsitleda selle sõna tavapärasemat tähendust ehk igapäevaselt valdkonnas töötavat inimest, kes valdab hästi kõike selleks vajalikku. Seega sobiks siia alla ka materjalides toodud kirurg nr 1, kes lihtsalt teeb hästi oma kätteõpitud operatsioone. Muidu räägiksime me nii vähestest tippudest, et neile esitatavad nõuded oleksid juba abstraktset laadi (missioon ühiskonna ees jne).

Millised aga on need tehnikad, oskused ja omadused, mida igapäevaselt IT-valdkonnas töötav inimene peaks üles näitama, et tõesti hea olla? Ehk teisiti: millised on Eestis aastal 2009 IT-professionaalile esitatavad nõudmised? Lähtun siin nii enda kogemusest (igapäevane koostöö hoopis teise eriala ettevõttes töötavate IT-inimestega; IT-ettevõtetelt tööde tellimine) kui ka tänuväärsetest tähelepanekutest, mille tegid IT Kolledži loengu „Õpingukorraldus ja erialatutvustus“ raames esinenud spetsialistid (firmadest Webmedia, Elion, Uptime, Cybernetica jt). Kõik see kattub ka praegustes lugemismaterjalides mainituga. 

Hoolimine ja kirg

Kõige laiemas mõttes peab IT-proff oma tööst hoolima, ta peab tundma oma töö vastu kirge ja huvi. Ta ei tohiks piirduda sellega, et täidab talle üksipulgi etteantud ülesanded ja kui need on tehtud, siis ohkab vabanenult ja lülitab välja ka oma kahe kõrva vahel asuva protsessori. Ta peab tundma oma töö vastu tõelist huvi ja leiutama ise viise, kuidas teha seda senisest paremini ja efektiivsemalt, uusi meetodeid ja lahendusi. Selles mõttes peab ta ikkagi olema natuke nagu eelmainitud tipp-professionaal, kuigi iga uus lahendus ei pea veel maailma peapeale pöörama.

IT-proff peab pidevalt omandama uusi teadmisi, mitte ükskord õpitu juurde istuma jääma ja lootma, et igasugune õppimisjama koolipingist tõustes läbi sai. Ta peab tundma huvi oma silmaringi laiendamise ja uute teadmiste vastu. Ta peab tegema tööd, et oma väljavalitud nišis, kus ta on otsustanud töötada, järjest paremaks saada. Kuna IT-valdkond üleüldiselt muutub üha komplitseeritumaks ja mitmekesisemaks, ongi üha rohkem hinnatud töötajad, kes on väga head oma kitsas nišis, mitte lihtsalt pealiskaudsete üldteadmistega „kõigest“.

Hea ja halb näide elust

Heaks näiteks räägitust tooksin ühes Eesti ajalehes töötava konkreetse programmeerija, kelle ametinimetus on ilmselgelt liiga tagasihoidlik. Ta on nullist üles ehitanud kõik oma töökoha tarkvarasüsteemid, online-väljaande töökeskkonnast reklaamimüügi CRM-süsteemini. Ta teeb oma valmistatud süsteemis igapäevaselt uuendusi, lähtudes nii enda avastatud puudustest (ei oota taganttogimist!) kui osakondadest tulevatest soovidest. Ta on töötanud ka tavalise toimetajana ja teinud seda hästi, nii et ta oskab hinnata valdkonnaspetsiifilisi nõudmisi – kuidas peaks toimetajate töökeskkond toimima; kuidas peaks lõpptulemus veebiküljel välja nägema nii materjalide asetuse kui ka disaini poolest; millised on võimalikud probleemid andmekaitse ja ajakirjanduseetika seisukohalt jne. Kõigi nende omaduste kompott teeb temast oma väljaandele ülimalt väärtusliku töötaja. Ta tegutseb ka selle nimel, et ükski oskus rooste ei läheks ja praktiseerib endiselt ka toimetajana (või vähemalt praktiseeris mõne aja eest).

Halvaks näiteks tooksin aga oma konkreetse koostöökogemuse ühe prestiižse IT-firmaga. Nad ootasid pimesi iga väiksemagi juhise etteandmist meie ettevõtte kui tellija poolt, nad ei teinud vähimatki katset kaasa mõelda ega välja pakkuda lahendusi, mis aitaks vältida jamasid, kuhu me vähekogenud tellijana end paratamatult kiskusime. Nende poolt puudus tegelik huvi, kuigi pealtnäha sai justkui läbi arutatud kõik käsiloleva töö detailid, kõik sai kenasti dokumenteeritud jne. Pärast jäi meil üle ainult ennast süüdistada, et osa asju sai tehtud valesti ja ümbertegemise eest pidime muudkui maksma, maksma ja maksma.

Vastutustunne

Dokumenteerimine kõlas nüüd negatiivses kontekstis, aga tegelikult on ka oskus ja harjumus oma tööd dokumenteerida vägagi vajalik. Laiemalt öeldes peaks korralik IT-proff hoolitsema selle eest, et tema tehtava töö kohta on olemas ammendav informatsioon, mis võimaldab teistsuguse taustaga kolleegidel selle põhjal adekvaatseid otsuseid langetada ja vajadusel ka kellelgi teisel töö üle võtta (kui inimene ise töölt lahkub, peapõrutusega haiglasse satub vms). Kuigi mitte üleilmsel tasemel, aga ikkagi peab tal olemas olema missioonitunne.

Ja mis oli mainitud ka lugemismaterjalides ja mida ei ole ilmselt sugugi lihtne täita, arvestades seda, et ka IT-proff on inimene: ta ei tohi oma teadmisi ära kasutada nende vastu, kes tema eriala ei tunne. Ta peab andma oma töö kohta adekvaatset infot: näiteks kas midagi on võimalik teha või ei ole; kas mingi asi võtab aega kolm nädalat või kolm päeva jne. 

Kokkuvõttes ja laskumata iga võimaliku IT-valdkonna niši spetsiifikasse, on eelmainitud omadused kaunis universaalsed. Aga ilma nendeta ei tee ka hea haridus ja tehnilised oskused IT-töötajast head IT-proffi. Või siis peavad need oskused olema ülimalt-erakordselt-üliväga-head:)

Ergonoomikast: Windows Vista ja Google

Ergonoomilise tarkvara ebaõnnestunud näiteks tooksin mitteüllatuslikult operatsioonisüsteemi Windows Vista. Vista tehnilisi probleeme on välja toodud hulgi. Mina keskendun aga mugavusele tavakasutaja seisukohast, kellele Microsofti tooted ongi ju orienteeritud.

Windows Vista ekraanipilt. Allikas: Wikipedia

Ergonoomiliseks võib muuhulgas pidada tarkvara, mis on piktogrammide, funktsioonide, üldise ülesehituse jms osas järjekindel. Suuremalt mõeldes ei tähenda see ainult järjekindlust ühe ja sama süsteemi raames, aga ka üleminekul tarkvara varasemalt versioonilt hilisemale. Kasutaja on kahtlemata rõõmus uute toredate funktsioonide ja stiilsema graafika üle, aga eeldab, et asjade üldine loogika ja ülesehitus jäävad stabiilseks. Siin on Vista kapitaalselt eksinud.

Piltlikult öeldes on palju nuppe uutes kohtades ja uute nimedega. Võtame näiteks kataloogisüsteemi kui vägagi tarviliku töövahendi. Kataloogide hierarhia ei ole enam otse nähtav, selle n-ö ülesleidmiseks ja üles-alla liikumiseks on vaja kohanemisaega ja -võimet, mida paljudel tavalistel kasutajatel ilmselt pole. Kui uut süsteemi tundma õppida, on see iseenesest küll loogiline ja ka lihtne, aga mitte lihtsam kui vana süsteem. Muutus pole oma “hinda” väärt.

Tavakasutajale on palju asju raskemaks tehtud, üritades pealtnäha muuta nende elu turvalisemaks ja lihtsamaks. Pidevalt küsitakse luba mõnda operatsiooni alustada või jätkata, mille puhul ei pruugi küsimuse asetus kaugeltki enesestmõistetav olla. Hoiatusteadete suur hulk võib tekitada vähemasjatundlikus kasutajas paanikat, et nüüd on küll midagi valesti läinud ja kui juba küsitakse, kas ta tõesti tahab midagi teha, on targem vastata ei.

Süsteem ei luba mõnedel programmidel ise vajalikesse kohtadesse vajaliku nimega katalooge või faile luua – asja uurimisel võib selguda, et selleks on vaja kasutaja luba, mida seekord aga üllatuslikult ei küsitagi. Ja kasutaja enda tarkus ei pruugi olla piisav, et suuta aimata, mis katalooge mis kohtadesse luua tuleks. Sellise probleemiga puutusin kokku umbes aasta eest ostetud arvutil elutsevas Vistas, mille omanik palus abi sellise toreda programmi nagu eMule installeerimisel, mis jäigi tegemata. Seega tegid uuendused kasutaja töö hoopis keerulisemaks, mitte vastupidi.

Eriti raskeks muudetud protsessiga puutusin kokku umbes pooleteise aasta eest muretsetud Vistas, mille omanik palus mult abi, kuna tema arvuti enam ei ühendunud kodus ülesseatud Wifi-võrku. Lõppkokkuvõttes võtsin telefoni otsa oma töökoha IT-mehe, kellele see probleem pakkus õnneks professionaalset väljakutset ja ta pühendas sellele terve tunni. Põhimõtteliselt selgus, et kuidagi oli ära muudetud mingi ühenduse nimi ja seega ei olnud seda ühendust enam kusagil näha, nii et ei olnud enam võimalik ka nime tagasi muuta. Ilma IT-mehe abita poleks probleemist jagu saanudki ja omanikul oleks tulnud kuskil selle eest raha maksta.

Ehk siis kokkuvõtlikult: võrreldes vanemate Windowsidega on Vistas muudetud igapäevaselt kasutatavaid funktsioone, muutmata asja sellega lihtsamaks; pidevad hoiatusteated tekitavad tavakasutajates segadust ja näiliselt asju turvalisemaks muutes on mõned seni igaühele jõukohased ülesanded muudetud sobivaks ainult kogenud kasutajale või spetsialistile.

Ergonoomilise tarkvaralahenduse heaks näiteks tooksin hoopis ühe väga tuntud veebilahenduse, mis ilmselt tänu oma ergonoomilisusele nii tuntud ongi: Google’i otsingumootori. Kui Google’i eri teenuste vahel on veel probleeme ühilduvusega, mis kindlasti ei ole ergonoomiline, siis nende esimene ja peamine toode ehk otsingumootor on sellest patust vaba.

Kümnekonna aasta jooksul on edukalt õnnestunud hoida teenuse avalehelt eemal tarbetu kila-kola (või kui midagi on sinna trüginud, on raatsitud see uuesti välja heita), lingid asuvad enam-vähem samades kohtades, neid on piisavalt vähe ja nad on piisavalt täpselt nimetatud, et muuta teenus kasutajale igati arusaadavaks. Samas on teenuse kvaliteet ja funktsionaalsus eeskujulikud ja pidevalt edasiarenevad.

Asjade tasuta äraandmisest

Üldistades võib ilmselt öelda, et kui IT-toodete turg oli alles noor, kujunesid litsentsi valikul võitjateks need, kes avastasid võimaluse seni tasuta olnud või puudunud asjade eest raha küsida. Peamiselt puudutab see Microsofti. Hilisemate tulijate jaoks on edu pandiks olnud tavaliselt vastupidine samm: pakkuda tasulistele ja rangelt varjatud lähtekoodiga asjadele tasuta ja/või avatud lähtekoodiga alternatiive. Nii on õnnestunud vanade toodetega harjunud tarbijaid üle tõmmata. Et toodet ei müüda, ei tähenda aga sugugi, et selle pealt ei ole võimalik saada muid tulusid.

Positiivne näide 1: Mozilla Firefox

Hea näide sellest, kuidas avatud lähtekoodiga ja igati kasutajate täiendusi ootav toode on läbi löönud, tõustes mõne aastaga 24-protsendise osani veebilehitsejate turust.

Brauserituru jaotus. Allikas: http://en.wikipedia.org/wiki/Browser_wars

Firefox julgustab igati uute laienduste (extensions) valmistamist, panustades tekkivale sünergiale. Nii ongi jooksvalt tehtud üha paremaid reklaamiblokkijaid, lisatud üha uusi ilmaprognooside jubinaid, mille seast on võimalik valida oma asukoha jaoks kõige täpsemate algandmetega variant (näiteks AccuWeatheri andmetel põhinev ForecastFox ja weather.com’i andmetel põhinev 1-ClickWeather), jne, jne.

2007. aastal said Mozilla Fond ja Mozilla Korporatsioon samas tulusid tervelt 75 miljoni dollari jagu, millest 88 protsenti tuli Google’ilt tasudena Firefoxi paigutatud otsingumootori eest. Järelikult on ühe brauseriga muid kui müügitulusid võimalik teenida küll.

Positiivne näide 2: Linux

Loomulikult on Linuxist lähtuvad operatsioonisüsteemid üleüldiselt võitnud tänu tasuta levikule ja avatud lähtekoodile. Kvalitatiivselt eristuvana võiks välja tuua näiteks Linuxi distributsioonide kasutamise Netbook’ides. Et hoida Netbook’ide hinda madalal, eelistavad tootjad seal kasutada tasuta operatsioonisüsteeme (enim Ubuntut) ja nii on Linuxil sisuliselt kätte võidetud terve riistvara segment. See aga annab hea platvormi uute kasutajate endaga harjutamiseks.

Negatiivne näide 1: Netscape

Olles turuosa 1990ndate teises pooles järsult kaotama hakanud, tegi Netscape samuti loogilise sammu: 1998. aastal lasti vabaks lähtekood ja kaotati kõik müügitasud. Samas oli rong kahjuks juba läinud ja IE muutunud piisavalt heaks, et Windowsiga „ühes pakis“ olles oma paratamatu juhtroll brauserite turul kätte võita.

Netscape’i oleks ehk aidanud Firefoxile nii suure edu toonud strateegia: kasutajate sünergia õhutamine uue kvaliteedi loomiseks. Samas võib ka oletada, et kasutajad ei oleks Netscape’i sellise poliitikaga samavõrra innukalt kaasa läinud, kuna Netscape’i taust oli siiski äriline ja imidž teine.

Kuidas piraadilt raha saada?

Kuna järgmisel nädalal tuleb nagunii kirjutada just IT-toodete autorikaitsest, siis sel korral vaatleks intellektuaalomandit seoses IT arenguga hoopis muusika- ja filmitööstuse nurga alt.

Kiirete internetiühenduste levik on nendes meelelahutustööstuse harudes autorikaitse teema põhjalikult pea peale keeranud. Paljud autorikaitsjad loodavad endiselt, et seniste seaduste võimu saab taaskehtestada. Ja eks neil ole põhimõtteliselt õigus: miks peaks teoste loojad kulutama isiklikku aega ja raha selleks, et rahvas saaks tasuta meelelahutust. Reaalsus koputab aga uksele ja tundub, et rong vanakooli autoriõigustega on läinud. Internet on mängureegleid muutnud ja ei jää üle muud, kui leida uued ärimudelid.

The Pirate Bay logo

Senine võitlus piraatlusega on andnud natuke ka tulemusi. Vähemasti Eestis ei leidu vist enam ühtki suurt FTP-aadressi, kust piraatlugusid ja –filme alla laadida saaks. P2P liiklus õitseb aga edasi üle maailma ja kuigi vahepeal raporteeriti selle vähenemisest, leiavad teised analüüsijad, et vähenenud on ainult osakaal kogu netiliikluses. Seadusekaitsjad ründavad küll torrentite loetelusid eksponeerivaid lehekülgi nagu Pirate Bay, aga seni pole lõpliku kohtupretsedendini jõutud. Ja kui P2P liiklus saadakski kuidagi kontrolli alla, tõuseks tõenäoliselt asemele midagi uut.

Kuna piraatlus on nii laialt levinud, ei oleks suurt abi ka iga üksiku failide allatõmbaja (või alternatiivina ainult üleslaadijate) vastutuselevõtmisest. Ilmselt pigistaks see enamikus riikides politsei ressursid tilgatumaks.

Kõigest hoolimata olen ma veendunud, et ka selles näilises kõik-tasuta-olukorras on endiselt asju, mille eest inimesed on nõus maksma. Näiteks lemmiklaulja kontserdipileti eest või väga hea filmi suurel ekraanil nägemise eest. Küsimus on selles, kuidas ja mille eest seda raha just internetis küsida, nii et sellest tulu tõuseks.

Paar näidet huvitavatest katsetustest on juba olemas. Näiteks Radioheadi album „In Rainbows“, mille bänd riputas 2007. aasta lõpus enne CD-na müükipanemist veebi üles, nii et iga soovija võis selle allatõmbamise eest maksta, palju ise soovib. Laulja Thom Yorke’i põhjendus kõlas, et nende viimased albumid lekkisid nagunii internetti, nii et miks mitte seekord ise lekitada. Tõsi – seda enam, kui nii oli võimalik oma loomingu eest mingitki raha saada. Enamik fänne ei maksnud küll nüüdki midagi, aga tulu tõusis eksperimendist ometi. Bändi enda väitel said nad enne plaadi füüsilist müükitulekut lausa rohkem müügitulu kui kogu eelmise albumiga.

Radiohead

Paulo Coelho

Raamatuäris toimib juba aastaid mudel, kus kirjanikud, nagu näiteks Paulo Coelho, eeskätt enda renomee tõstmiseks riputavad mõned oma teosed veebi tasuta üles, lootes, et kui lugejad neid armastama hakkavad, ootab nende teisi raamatuid, mis ei ole tasuta saadaval, suurem müügiedu. Kahjuks pole nii tekkiv tulu otseselt mõõdetav.

Ilmselt ei ole need mudelid lõplik lahendus – näiteks Radiohead oli esimesi tuntud bände, mis taolise katsetuse tegi. Seega tekkis asja ümber palju kära, mis aitas ka rahal koguneda. Järgmistel proovijatel võis seetõttu halvemini minna. Raamatunäite puhul, nagu öeldud, pole otsene tulu mõõdetav. Samas on näha, et interneti jaoks sobivate ärimudelite poole on võimalik liikuda küll. Ja parem on saada oma töö ja vaeva eest natuke raha (olgugi ehk vähem kui vanasti CD-de ja DVD-de eest) kui üldse mitte. Pimesi ainult vanade seaduste tagaigatsemine ei pruugi aga mingit tulemust anda.

Fotod: Wikipedia

Pekka Himaneni raporti arvustus

Pekka Himaneni foto Wikipedias

Käesolev kirjatüki eesmärgiks on arvustada Pekka Himaneni poolt Soome parlamendile 2004. aastal esitatud raportit, kus ta pakub välja lahenduse infoühiskonna ja heaoluühiskonna joonte ühendamiseks, nii et viimasest ei tuleks loobuda.

Himanen näeb põhiprobleemina, et Soome (jpt Euroopa riigid) ei jaksa enam ülal pidada heaoluühiskonda, kuna rahvastik vananeb, läheb järjest varem pensionile jne. Lahenduseks pakub ta innovaatilist, loovat lähenemist kõige erinevamates töövaldkondades, et tootlikkust vajalikul määral tõsta. Riik peaks toetama uuenduslikku suhtumist maksusüsteemiga, maksustades innovaatilisi, loovaid tegevusi, uute töökohtade loomist jne madalama määraga. Samuti tuleks soodustada rahvusvahelist koostööd, vaba ligipääsu infole jne. Ja kõige aluseks peab olema tugev haridussüsteem, mis annab igaühele sõltumata taustast võrdsed võimalused end teostada.

Üldjoontes on Himase lähenemine kahtlemata õige: arenenud riikides on parim viis tootlikkuse kasvatamiseks kindlasti just innovaatilised muutused toodetes ja tööprotsessides. Samas loodab ta liialt inimeste edasipüüdlikkusele, teadmistejanule, murele ühiskonna pärast ja soovile saada naudingut õnnestunud tööst.

Praeguse „Euroopa mudeli“ uuendamise aluseks pakutavad väärtused (hoolimine, usaldus, soov tegutseda kogukondadena (communality), teiste julgustamine, vabadus, loovus, tulevikkuvaatamine, väärtuste tasakaalustatus, elu tähenduslikkus) kõlavad küll kenasti, aga julgen oletada, et need omavad tähtsust vaid teiste nn ühiskonna eliidi liikmete jaoks nagu osa teadlastest, poliitikutest, tippjuhtidest jne.

Himanen ei arvesta sellega, et suure osa inimeste jaoks oleks selliste väärtuste järgi enda elu ja ühiskonna tuleviku planeerimine midagi kauget ja võõrast. Paljusid inimesi ei huvita eriti ei vabadus, teadmised, vastastikune hoolimine ega see, et ta võiks öelda: minu elul on mõte. Neid huvitab ainult see, et söök oleks laual ja midagi ei häiriks mugavat äraolemist. Uuenduslikkus ja loovus ei ole midagi sellist, mis ootaks paisu tagant vallapääsemist, nii et alandagem natuke makse ja kõik töötab. Julgen öelda, et suur osa inimestest ei taha kunagi millegi sellisega oma pead vaevata.

Ühest küljest tulenevad mugavus ja ambitsioonide vähesus n-ö loomulikust laiskusest. Teisest küljest on see perekonniti edasi kanduv eeskuju, mida haridussüsteem kõrvaldada ei suuda. Kui suguvõsas on põlvest põlve kõik teinud lihttöid, pole käinud ülikoolis ega lugenud vabatahtlikult ühtegi raamatut või näidanud üles mingitki ambitsiooni, nõuab see tugevat isiksust, et sellises keskkonnas kasvada loovaks ja innovaatiliseks, mitmekülgselt haritud ja rahvusvahelist kogemust ahmivaks inimeseks.

Seesama inimeste mugavus ja lähtumine mitte ühiskonna, vaid enda huvidest (mis, nagu öeldud, ei ole kuigi kõrgelennulised!) on ka põhjuseks, miks heaoluühiskond on jõudnud Himase poolt teema alustuseks välja toodud kriitilisse seisu.

Inimesed lähevad vara pensionile, eelistavad töö asemel toetusi ja tahavad kõike teha juba kätteharjunud viisil, kuna… see on neil võimalik! Et kusagile püüelda, peab tõukavaks jõuks olema puudus. Ja enamiku inimeste puhul tähendab see puudust söögist, rahast vms, mitte vaimsest täiusest. Seega on heaoluühiskonnas ülimalt raske motiveerida inimest tegema rohkemat, kui miinimumi, millega ta hetkel hakkama saab. Eks sellepärast kipuvadki tsivilisatsioonid teatud tasemeni küpsema ja siis manduma: sest ühiskonna heaolu ja tulevik ei ole enamiku inimeste jaoks mingid edasitõukavad jõud. Peaasi, et küljealune pehme, kõht täis ja meel lahutatud.

Eesti blogid: ajakirjanduse infoallikad, kuid mitte konkurendid

Blogid mõjutavad n-ö traditsioonilist meediat laias laastus kahel juhul. Esiteks siis, kui blogipidaja on piisavalt huvitav isiksus, et tema mõtted omaksid ajakirjanduse silmis uudisväärtust ja nad kasutaksid loetut uudisliku infona omaenda artiklites või saadetes.

Eestis võiks sellise mõjuka blogija näiteks tuua kahtlemata Edgar Savisaare, kes vahetut lävimist ajakirjanikega piirab, misläbi tema blogis avaldatud mõtted saavad seda suurema uudisväärtuse. Näiteid Savisaare blogi põhjal kirjutatud uudistest (neid on väga palju):

1) „Savisaar: 10 protsenti ajakirjanikest on poliitiliselt mõjutatud“
2) „Savisaar vabandas soomlaste ees“
3) „Savisaar: Venemaa hoiab Ansipit üleval“
4) „Savisaar hoiatas Partsi Reformierakonna eest“

Eesti ajakirjanduse uudisteallikana on viimastel kuudel esile tõusnud ka Twitter, kus regulaarselt postitavad paljud peamiselt tehnoloogia ja poliitika valdkonna tegijad. Kuna lugejate hulka on siginenud ka piisavalt palju ajakirjanikke, siis nii see info levibki. Näiteid Twitterist tulnud info põhjal kirjutatud uudistest:

1) Ajakirjanik Argo Ideoni kirjeldus ilmselt Eesti meedia esimesest „säutsu“ kasutamisest infoallikana – tegu oli Keit Pentuse eelarve kärpimise teemalise sissekandega märtsis. Otselinki ei saa lisada, sest BNS on suletud keskkond.
2) „Apple avas Eesti iPhone’i omanikele uksed võrgupoodi“ 
3) „Sten Tamkivi: Skype`i müügileping kirjutati alla ikkagi Ameerikas“ 

 

Keit Pentuse sissekanded Twitteris

 

Teise laia grupina võiks välja tuua blogid, mis pakuvad ajakirjandusele professionaalset konkurentsi. Blogipidajad käivad välja ja/või analüüsivad informatsiooni mingites valdkondades, kus neil on professionaalsete ajakirjanikega võrreldavad teadmised ja sidemed. Info jagamiseks on nad valinud blogivormi seetõttu, et nad kas ei saa (USAs nt tööjõu konkurentsi tõttu) või ei soovi „pärismeedias“ töötada. Viimasel juhul nad sageli vastanduvad peavoolumeediale ja peavad seda riigi või omanike huvide järgi kallutatuks ja seega subjektiivseks.

Kui siinkirjutaja käis majandusministeeriumi pressiesindajana kahe aasta eest tutvumisreisil USA valitsusasutuste meediasuhtlusega, kohtles nt sealne kaitseministeerium umbes 50-60 blogipidajat samaväärselt tavaliste meediaväljaannetega. Saatis neile pressiteateid, kutsus üritustele jne. Ministeeriumi hinnangul oli tegu piisavalt mõjukate ja asjatundlike blogidega, nii et vahet „pärisajakirjandusega“ enam polnud.

Eestis on võrreldava mõjukuse ja asjatundlikkusega blogisid raske palju nimetada, kuna toimib mastaabiefekt: on liiga vähe pädevaid inimesi, kes juba ei töötaks kas ajakirjanikuna või vastava valdkonna spetsialistina, et pidada enam või vähem sõltumatu väljaandena toimivat blogi.

Üsna hea ja mitmekesine näide Eestis ajakirjandusega konkureerivast blogist on Inno ja Irja Tähismaa kurikuulus ajaveeb . Blogi miinuseks on selle pidajate süüdimatu suhtumine tõesse: nad avaldavad silma pilgutamata ka suvalisi kuulujutte, mis vastavad nende isiklikele või Keskerakonna poole kallutatud poliitilistele huvidele (seda on nad ise selgesõnaliselt tunnistanud). Pahna hulgas leidub aga tõepoolest uudislikku infot poliitika telgitaguste, poliitikute ja teiste kuulsuste eraelu, meediatööstuse telgitaguste jms kohta, mida muudest kanalitest ei leia. Valed ja kuulujutud on ilmselt siiski enamuses ja vahetegemine taustu tundmata erakordselt keeruline. Nii on I&I näitajad suhteliselt madalad ka ühes olulises meediaväljaannete tõsiseltvõetavuse kategoorias. Pean silmas väljaandes püstitatud teemade refereerimist või edasiarendamist teistes väljaannetes.

Palju neid pole, aga näiteks siiski üks Tähismaade blogist alguse saanud lugu teises väljaandes: „Reformierakonna noorpoliitiku alastipildid lekkisid internetti“.

Tõsise meediakanalina toimiva blogi ülalpidamine eeldab ka aega ja raha sellele pühenduda. Tõenäosus, et sobivate teadmiste ja sidemetega blogipidajal on olemas ka piisavalt aega ja raha, on taas kord tõenäolisem suures kui väikeses riigis.

Kokkuvõttes võib öelda, et blogide mõju Eesti ajakirjandusele on kindlasti kasvav nagu blogipidamine üldse. Pärisajakirjanduse jaoks on nad siiski pigem uudisliku info allikateks kui võistlejateks.

Sobimatud kompotid

Mitmeid näiteid rohkem või vähem läbi kukkunud seadmetest ja lahendustest leiab mobiilitehnoloogia vallast. Üheks näiteks on juhtumid, kus tootearendajad näevad nõudlust erinevate asjade mingil moel ühendamise või kombineerimise järele. Küll aga ei ole nad ilmselt läbi mõelnud, kas just sellist kompotti tarbijad tegelikult vajavad.

Üheks sellise kombineerimise tähtsaks valdkonnaks on interneti toomine mobiili, mis on teravalt päevakorral olnud üle kümne aasta. Siin kujunes kiiresti üheks suhteliselt suureks läbikukkumiseks WAP-tehnoloogia. WAP tuli suure pauguga, ühes reklaamis kujutati selle kasutajat näiteks William Gibsoni „Neuromanceri“ maailma sarnases inforuumis ringi surfamas¹. Võrreldes „päris interneti“ ja püstitatud ootustega oli aga tulemus hale: aeglane, välimuselt igav, tavakasutajale raskesti navigeeritav (keeruline leida kas või aadressi sisestamise kohta). 

Tänapäeval on mobiiliga interneti kasutamise tehnoloogiad teisel tasemel, kuid napiks jäänud eduga uuendusi leiab viimastestki aastatest. Natuke teisest valdkonnast toon siin näiteks .mobi-domeenilaiendi.

Iseenesest on idee kiitust väärt: eraldi tähistada veebisaite, mis on mõeldud spetsiaalselt mobiilis kuvamiseks (suhteliselt väike andmemaht, sobivus mobiiliekraanil kuvamiseks ja navigeerimiseks jne). Üle maailma on firmad loomulikult kas või oma õiguste kindlustamiseks .mobi-lõpuga domeene arvukalt registreerinud, aga Eestis on näiteks ajalehtedest seda minu teada teinud ainult Õhtuleht 2008. aastal. See külg pandi ka tööle.

Julgen aga tugevalt kahelda selles, kui paljud kasutajad nii Eestis kui välismaal reaalselt .mobi-lõpuga aadresse teadvustavad ja kasutavad: pigem töötab variant, kus lüüakse sisse aadress tavakujul, misjärel arenenumad veebiküljed ise identifitseerivad mobiiltelefonist tulnud päringu ja suunavad kasutaja edasi mobiili jaoks kohandatud versioonile. Juhul kui see olemas on. Kui veebikülg ei ole nii edasijõudnud, vaatab kasutaja ikka arvuti jaoks mõeldud versiooni.

Samuti ei ole veel lahendatud .mobi üks suuremaid mugavusprobleeme: seda on telefoniklaviatuuril sobimatult raske sisse toksida ja (minu teada) pole veel mobiilitootjad teemat ka nii oluliseks pidanud, et oleks võimaldanud seda ühe klahviga sisse lüüa.

Mobiilitootjad on üritanud telefone kombineerida ka mängukonsoolidega. Heaks näiteks ebaõnnestumisest (ehk siis: halvaks näiteks) on Nokia N-Gage, mis toodi turule 2003. aastal. Idee oli taas kord tore: pakkuda mänguritele ühes kompotis nii mängukonsooli kui ka telefoni. Aga kui avapauk tehti põhikonkurendist Game Boy Advance kaks korda kallimalt, kehvemate mängude ja ebasobiva klaviatuuriga, oli katse ette määratud läbikukkumisele². 

Kindlasti aga on kõik sellised põrumised vajalikuks eeletapiks mingile kasutajate vajadustele paremini vastavatele lahendustele. Ja võib-olla tuleb mingi osa neist lõpuks veel ringiga tagasi. Nagu ka MP3-mängija algne versioon loodi juba 1979. aastal…

 ¹ – http://en.wikipedia.org/wiki/Wireless_Application_Protocol

² – http://en.wikipedia.org/wiki/N-gage